KOOSTÖÖPROJEKTID
EKA TEADUS- JA ARENDUSOSAKOND
Inga Raukas Teadus- ja arendusosakonna juhataja
Hea mõte on valgustav, inspireerib, haarab kaasa meie kujutlusvõime ja paneb meid naeratama. See on ühtäkki lihtne ja loogiline lahendus keerukatele küsimustele, valgus, mis toob välja seni nähtamatu. Selleks, et tekiks midagi uut, tuleb uurida, unistada, kujutleda ja inspireerida. Hea idee koos hea teostusega on väärtus nii majanduslikus kui kultuurilises mõttes, pakkudes olematu või vähese lisamaksumuse juures palju enamat. Eesti Kunstiakadeemia õpetab nii loovalt mõtlema, kui arendama ja rakendama ideid, isegi kui need heas mõttes hullud tunduvad. Kõik loovad inimesed tegelevad pidevalt eksperimentidega – nii teadlased kui ka kunstnikud - avardades vana ja luues uut maailma.
EKA teadus- ja arendusosakond on vahepeal uuenenud - nime juurde on lisandunud teadus ja jaanuaris asus ametisse teadusprorektor. Teadus- ja arendusosakonna ülesanne on kõigi EKA õppe- ja teadustöö valdkondade arendamine ning kunstiteaduse, kunsti-, disaini- ja arhitektuurhariduse arendamise kõrval ka loomevaldkonna ühendamine ühiskonna ja ettevõtjate vajadustega. Kaasaegne majandus põhinebki ideede ja teadmiste ning teiselt poolt ärimudelite ja tehnoloogiate nutikal ühendamisel. Kahtlemata on teadus ja arendus investeering tulevikku. Aga selle nimel tuleb õpetada mitte ainult ideid looma ja arendama, vaid ka nendega ümber käima ja neid ellu viima.
Palju häid ideid ja väljapaistvaid tulemusi kajastab seesama EKA NOPE.
VIRU KEEMIA GRUPI
ÕLIVABRIKU TORNI TAASTAMINE
Merilin Talumaa
2012. aasta kevadel kirjutas VKG alla koostöölepingutele Eesti Kunstiakadeemiaga. Koostöö eesmärgiks on luua üliõpilaste jaoks võimalusi, mis toetavad regioonis nii õppetöö korraldamist kui ka praktikavõimalusi. Koos 19 teise ettevõttega asutas VKG 2012. aasta detsembris vastutustundliku ettevõtluse Eesti võrgustiku, mille eesmärgiks on selle kontseptsiooni populariseerimine ning edendamine Eesti ettevõtluses ja riiklikul tasemel.
VKG, kelle territooriumil asub ka mitukümmend aastat tuule ja vihma käes seisnud vana Kohtla-Järve õlivabriku torn, on selle ajaloolist ja kultuurilist väärtust mõistnud ja algatas 2012. aastal koostöös EKA ja TTÜga ainulaadse ühisprojekti torni taastamise kontseptsioonide väljatöötamiseks.
Käesoleva aasta veebruaris avaldasid oma tööd neli meeskonda, kuhu kuulusid restauraatorid, arhitektid ja sisearhitektid EKAst ja ehitusinsenerid TTÜst. Projekti EKA poolse koordineerija Maris Mändeli sõnul moodustati meeskonnad põhimõttel, et igas grupis oleks esindatud kõigi nelja eriala tudengid. Sooviks oli soodustada koolijärgses tööelus olulist erinevate spetsialistide omavahelise koostöö oskust – nii EKA-s kui ka TTÜ-s.
Erinevate distsipliinide koostöö organiseerimine ei jäänud meeskondade ainsaks väljakutseks. Hoone pikk ajalugu ja spetsiifiline kasutuseesmärk dikteerisid nii esteetilisest kui insenertehnilisest küljest nõudlikke lahendusi, mille keerukust ja ambitsioonikust võib võrrelda Lennusadama taastamisel tõusetunud küsimustega. Lisaks tuli arvestada tellija vajaduste ja muinsuskaitseliste ning kohalike elanike ootustega.
Kontseptuaalselt jäid kõik neli gruppi tellija poolt seatud üldise eesmärgi piiridesse, milleks oli õlivabriku torni kui põlevkivitööstuse sümboli säilitamine ning sellest õppe- ja turismiobjekti väljaehitamine. Valminud eskiisid kujunesid ülesande püstituse raames küllaltki omanäolisteks – kes eelistas torni säilitamist tema algsel kujul, kes pakkus välja juurdeehituse. Interjööri osas oli torni algse ruumi säilitamine veelgi keerulisem, sest erinevad väljapakutud kasutusprogrammid (klassiruum, puhvet, puhkeala, raamatukogu, näituseruum jne) eeldavad teatud sisearhitektuurilisi muudatusi, kus võis pigem rääkida hoone karakteri säilitamisest. Siinkohal jäi läbiva joonena silma kõiki töid ühendav vana ja uue vastandumise idee, industriaalsete detailide säilitamine, lihtsate/kontrastsete materjalide kasutamine.
Kuigi hoone välis- ja terviklahendustes jäädi pigem alalhoidlikuks, leidub igas eskiisis huvitavaid mõtteid, mis võivad VKG-le kujuneda mõtete allikaks lõpliku arhitektuurse projekti tellimisel. Silma jääb näiteks idee rajada väike raudtee külastajatele kasutamiseks, kino rajamine juurdeehitusse, erinevad valguslahendused igasse ruumi, läbipaistev lift läbi hoone, jne. Tore on ka see, et hoone välislahendus ja ümbritsev ala leidis töödes huvitavaid käsitlusi - näiteks astmelise maastiku rajamine hoone ümber, loomuliku aasa tekitamine, maa-aluse tunneli rajamine, suurte industriaalsete objektide ja detailide esiletõstmine.
Huvilistel on võimalik tutvuda EKA ja TTÜ tudengite poolt esitatud eskiisidega ja Kohtla-Järve keemiatööstuse ja seotud hoonete ajalooga kohapeal ja EKA arhitektuuriteaduskonnas.
Julia Piilmann, VKG ühiskondliku vastutuse juht: “VKG plaan tootmisterritooriumi asuva õlivabriku torni taastamise osas ulatub 2006. aastasse. Nii tol ajal, kui ka praegu tundub, et ees on veel hiiglaslik töö, aga vähemalt praegu, tänu tublidele EKA ja TTÜ õpilastele ja õppejõududele, on olemas selge visioon kuhu poole liikuda. Meie, kui suure tööstusettevõtte jaoks, oli see projekt ka parajaks väljakutseks. Kõik tekitas küsimusi alates tudengite laskmisest suure tööstuse tootmisterritooriumile kuni ligi 100-aastase vabrikutorni ohutuks tegemiseni. Õnneks, koos me lahendasime kõik tekkinud küsimused ja koostöö tulemuseks on valminud 4 kontseptsiooni, mis näitavad meile suunda edasises töös.
Meie, kui tööstusettevõtte esindajatele, oli see tulemus imeline. Olles igapäevatöös kaugel õppeprotsessist ja kaasaegsetest sisekujundus - ja arhitektuuri lahendustest, me olime lummatud ideede uudsusest. Meie torni alusel tehtud lahendused on väärt esitlemist parimates kaasaaegsetes arhitektuuriajakirjades. Meile pakuti lahendusi, millest me saame inspiratsiooni, mida me tahame ellu viia vaatamata projekti eeldatavasti suurele rahalisele mahule. Me saime inspiratsiooni, et minna alustatud tööga edasi ja kujundada õlivabrikutorni siseekspositsioon viimse detailini. Meie arvame, et töö käigus valminud kontseptsioonid on väärt tutvustamist ka meie lennuväravas Tallinna Lennujaamas. Juba septembrist kolib uuendatud õlivabrikutorni makett lennujaama vitriini, et kõik Ida-Viru piirkonna elanikud, kes tunnevad torni hoonet hästi ja samuti teised Eesti inimesed saaksid tutvuda julge ja ambitsioonika EKA tudengite ideega.
Ühesõnaga unistame suurelt! Suurimate tänudega imelisele EKA õppejõudude ja tudengite meeskonnale!”
EESTI EHTE PUUDUTUS
Merilin Talumaa
“Ehtemaailma mõõtkavad on võrreldes vaba kunsti väljaga kordades väiksemad, just nii, nagu ka ehe võtab vähem ruumi kui ükskõik milline vaba kunst. Ent väiksus tagab kontsentreerituse.” [1]
Kaasaegse eesti ehtekunsti vaimsust on paljuski vorminud Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnajuhataja Kadri Mälk, kes on juba aastakümneid olnud eesti ehtekunsti suunanäitaja. Püüdes lahti harutada eesti kaasaegse ehtekunsti olemust, leiab Mälk, et kõige täpsem oleks rääkida teatud tõekspidamiste kimbust, vaimsest keskkonnast. “Me ei saa rääkida vormiühtsusest, isegi temaatiliselt on ehtekunstnikud erinevad. Kui vaadata näiteks viimase kümne aasta jooksul EKAs lõpetanuid, siis ühtsust vormis või esteetikas on väga raske hoomata. Küll aga on olemas hoiaku ühtsus. Eestis on Kunstiakadeemia ainus koht, kus saab ehtekunsti õppida. Keskkond, milles arenetakse on ühtne.” Kadri Mälk rõhutab, et just mentaliteet on see, mis muudab nende osakonna võluvaks ka välistudengite seas. Kahjuks ei saa osakond vastu võtta kõiki välistudengeid, sest isiklik kullassepa laud seab piirangud. “Töölaud peab olema isiklik, see on mu kindel põhimõte,” lisab õppejõud ja kunstnik.
Kadri Mälk, Medusa IV – ehisnõel (oksüdeeritud hõbe, kumm).
Kunstiakadeemias on suund võetud unikaalehte loomisele. Seda võiks ju vaadelda kui vastandumist disainehete loomisele, kuid Kadri Mälgu sõnul on see kujunenud nii ennekõike seetõttu, et ehtekunstnikud on märganud, kus on nende tugevus. “Unikaalehtes oleme olnud märgatud rohkem rahvusvahelises pildis ja tunneme end ka ise paremini, enesekindlamalt. Kõrvaline tegur on see, et disainile orienteeritud õppekavasid on maailmas väga palju ja need on vähem või rohkem seotud tööstusega, kuid Eestis sellist tööstusepärandit pole.” Kadri Mälk lisab, et eripära maailma ehtekoolidega seisneb veel selles, et mujal läbivad inimesed algõppe, mis annab eelteadmised, teatud tehnoloogilise baasi. “Eestis pole aga juveliiri õpet kui taolist. Selle tekkimiseks on ka samme tehtud, kuid hetkel pole aeg seda veel soosinud. Meie jaoks tähendab see seda, et peame samal ajal õpetama tehnoloogilisi algteadmisi ja laiemat humanitaariale omast mõtlemist.”
Piret Hirv, Nimeta – rinnaehe (raud, mahagon, hõbe, sünteetiline aleksandriit).
Keskendumine unikaalehete loomisele on toonud ehtekunstnikele aina kasvavat rahvusvahelist edu. Eesti ehtekunsti üks võluvamaid ja edasiviivaid jõude on olnud rühmitus õhuLoss (Kadri Mälk, Villu Plink, Kristiina Laurits, Piret Hirv, Eve Margus-Villems, Tanel Veenre, Katrin Sipelgas [2]). Esmakordselt astuti koos üles 1999. aastal Marzee galeriis Hollandis. See oli ootamatu, värske ja julge hingus ehtekunstnikelt, kelle päritolust ja traditsioonidest tol hetkel veel suurt midagi ei teatud. Pea võimatu näib olevat nende kunstnike töid kuidagi kokkuvõtvalt iseloomustada. Märkimisväärne on kindlasti äärmiselt erinevate motiivide ja (ebaharilike) materjalide kasutus. Haihambad, mutinahk, vaniljekaun, pühvli sarv, kitsejalg, merihobu, korallid, viiuli virblid ja pesušvamm on vaid üksikud näited julgest materjalivalikust. Need detailideni läbi mõtestatud miniatuursed skulptuurid on sümboolselt provokatiivsed, seletamatute jõudude tähistajad.
Tanel Veenre, Eelhäälestus – kaelaehe (viiuli kael, puit, merevaik).
Alates 1990. aastate lõpust on eesti ehtekunstnikud osa võtnud ka mitmetest mainekatest kaasaegse ehte suurnäitustest. Üks seesugune esimese kaalukategooria sündmus on Schmuck Münchenis. Tegemist on 1959. aastast alguse saanud Euroopa suurima ehtenäitusega, mis on ajas meeletu hooga kasvanud: näitusele on viimastel aastatel pääsenud vaid iga kümnes soovija. Schmucki peanäitus on kogu ürituse kärg, selle kõrval toimub mitmeid satelliitüritusi: isikunäitusi, raamatu esitlusi, artist talk'e, kohtumisi galeristide ja kollektsionääridega. Schmucki peanäitusele on olnud valitud mitmed eesti ehtekunstnikud: esmakordselt 1998. aastal Kadri Mälk, hiljem Piret Hirv, Julia Pihlak, Tanel Veenre, Kertu Tuberg. Sel aastal oli näituse kuraatoriks šveitsi ehtekunstnik Bernhard Schobinger ning eesti ehet esindas Julia-Maria Künnap. Lisaks oli üle linna laotunud enam kui 50 kaasaegse ehte näitust, nende hulgas esitles oma loomingut ka Tanel Veenre. Veenre isikunäitus Minu Kuningriik oli enam kui 50 ehtega täiendatud versioon Tallinnas nähtud samanimelisest väljapanekust.
Eve Margus-Villems, Langemine – rinnaehe (graveeritud sarv, valge kuld).
Eesti ehtekunst on viimasel ajal sattunud fookusesse ka olulistes erialaväljaannetes. Hollandi ehtekunsti ajakirja Current Obsessioni esimeses paberkandjal ilmunud numbris (varem ilmus ajakiri vaid veebis) on peateemaks Tallinn. Selleks, et jõuda jälile eesti ehtekunsti fenomenile, käisid ajakirja asutajad ja toimetajad Marina Elenskaya ja Sarah Mesritz sügisel kunstnikega isiklikult Tallinnas kohtumas. Kui Kadri Mälk püüdis välja uurida, mis kaalutlustel nad just Tallinna valisid, oli vastus meeldivalt salapärane: “Tallinn oli kuidagi raskesti käsitletav, sellele ei saa kergesti ligi. Palju räägitakse siinse ehtekunsti spirituaalsusest, sügavusest, aga keegi pole sellega enamasti ise lähedalt kokku puutunud.”
Näib, et eesti ehtekunstnikel on viimasel ajal võimalusi ja pakkumisi oma loomingut välisriikides näidata isegi rohkem kui Eestis. Kadri Mälk leiab, et Eestis on kõik veel lapsekingades. “Siinsed üksikud galeriid on kommertssuunitlusega. Kunstnikud tunnevad puudust kohtadest, mis on valivad, millel on oma ideoloogia. Hetkel jäävad väljapanekud väga ühtseteks ja vähe muutlikeks". Ta lisab, et väliskontaktide loomine on üldjuhul väga pikaajaline protsess, kuid kunstnik, kes on oma nime juba mingil määral tuntuks teinud, saab ka valida, kus oma töid näidata ja pakkumisi üle kogu maailma on küllaltki palju. “Oluline on omada meelekindlust ja võtta vastu just see, mida hing ihaldab, mitte see, mida esimesena pakutakse. Siis hargneb kõik juba loomulikult edasi.”
SISSEVAADE SEPAKUNSTNIKE LOOMINGUSSE
Merilin Talumaa
Eesti Kunstiakadeemia pakub Eestis ainsana kõrgharidust sepakunsti erialal. Kuigi Eestis on sepakunstil väga pikk traditsioon, on maailmas pigem tegemist unikaalse erialaga: neid riike ja ülikoole, kus sepakunsti õpetatakse, on väga vähe. Kunstiakadeemias antakse sepakunstnikule tugev praktiline baas ning samas on võetud suund arhitektuursete detailide ja monumentaalsete kunstiobjektide loomisele. Kahe vilistlase, praeguse õppejõu Rait Siska ja töökodade juhataja Risto Tali koostöös on avalikku ruumi valminud mitmed suuremahulised sepistööd. Kunstnikega vesteldes selgub, et koos on töötatud juba pea 13 aastat.
Üldjuhul on tööprotsess sepakunstnike praktikas pikaajaline ja mahukas, mistõttu pole Siska ja Tali koostöös midagi iseäralikku. Kõrgel tasemel metallikunstnikke on Eestis vähe, materjale aga tohutult palju, seega on kõigil lõpetanutel võimalus leida oma nišš. Siska ja Tali rõhutavad, et lisaks seppade omavahelisele koostööle on tihtipeale ainuvõimalik oma ideid teostada koostöös arhitektidega. “Arhitekt lahendab ruumilise situatsiooni, sepp vormilise. Lisaks küsivad arhitektid nõu materjali osas ning materjali tunnetus on see, millega sepad igapäevaselt kokku puutuvad.” Kunstnikud lisavad, et väga suur osa mahukatest ja olulisematest töödest nende praktikas on teostatud koostöös arhitektidega.
Üks viimaseid seesuguseid näiteid on möödunud aasta sügisel valminud Narva Kolledži hoone väravad. Töö algas juba 2006. aastal, mil konkursi raames pöörduti Siska ja Tali poole ettepanekuga Narva Kolledžile sepistööd teha. Kuigi ehitustöö ja väravate valmimine venisid üsna pikale, näivad kunstnikud kogu protsessi kulgemisega väga rahul olevat. “Koostöö ehitajaga oli super. Ehitust juhtis Sven Rumm, kes lasi autoritel endil väga palju teha. Hoone arhitektuuriline lahendus ja sisekujundus mõjusid inspireerivalt ja värskendavalt, koostöö kõigi osalistega kulges sujuvalt.”
Narva Kolledži hoone väravad.
Maja lääneküljes paiknev sisehoovi värav köidab tähelepanu filigraanse võrkja mustriga. Selle motiivistik viitab Lõuna-Ameerikas elavale Narva-nimelisele liblikale (Chlosyne narva). Värava teostamisel osalesid lisaks Talile ja Siskale veel üksteist seppa, nende seas oli nii praegusi kui endisi tudengeid. [3] “Üliõpilased olid kaasatud peamiselt viimased neli kuud, kui tööd oli väga palju. Kuna oli suvevaheaeg, siis paljud tudengid tulid lihtsalt appi, et saada kogemust.”
Narva Kolledži hoone väravad.
Talil ja Siskal on hetkel käsil veel mitu mahukat projekti. Aastaid tagasi võitsid nad koos Öö-Öö arhitektidega Tartu Maratoni 50nda juubeli monumendi konkursi. Tegemist on - nagu avalikku ruumi puudutavate muudatuste puhul ikka - pikaajalise ja keerulise protsessiga, mis seisab hetkel nii majanduslike ressursside kui linnaga läbirääkimiste taga. Hetkel käib koostöö ka Kuup Arhitektidega, see puudutab Kultuurikatla ruumidesse kolivat Arhitektuurikeskust. Projekti teema on kunstnikele mõneti uus: keskel kohal on taaskasutus. “Vanast elektrijaamast sai välja võetud elektrikilpide metallist esipaneelid. Nendega mängides tekitame uued vormid.”
Keerulise ja tundliku iseloomuga ruumiks peavad Tali ja Siska Tallinna vanalinna. Kunstnike sõnul on vanalinna midagi teha äärmiselt keeruline. “On mõistetav, et muinsuskaitse on vanalinna puudutavates muudatustes väga range ja oma ideid tuleb neile väga selgelt väljendada. Kui tegime Suur-Karja tänava algusesse kolme varikatust, siis tuli lahendus muinsuskaitsega üksipulgi läbi rääkida, mis oli iseenesest hea kogemus. Samas on mõneti arusaamatu, millist joont muinsuskaitse soovib hoida, kui vanalinn on juba ammugi niivõrd eklektiline. On ilmne, et ninnunännutamine on vanalinnas lubatud, kuid tugevat ja selgelt joont hoida on juba keerulisem.“
Lisaks mastaapsematele avaliku ruumi töödele loovad Siska ja Tali ka funktsionaalseid ja pisisepiseid. Koos on tehtud näiteks presidendi maakodu Ärma talu kaev, Merirahu eramu (2009, arhitektid Lembit-Kaur Stöör ja Ülo-Tarmo Stöör) trepipiirded ning eelmise aasta lõpus võitsid Tali ja Siska Arhitektide Liidu teenetemedali konkursi. Tänumedal on taaskord näide äärmiselt filigraansest ning detailideni läbimõeldud sepistööst, mis kannab vaatamata väikestele mõõtmetele sümboolselt edasi linnaruumi ühtset, ent katkendlikku loomust.
[1] Tanel Veenre. Kare käsi siidkindas. - Kunst.ee / Ehte-eri, 2012/3, lk 9.
[2] Katrin Sipelgas on tänaseks ehtekunstist eemale jäänud.
[3] Narva Kolledži peavärava teostamisel osalesid Hannes Tõnuri, Fred Truus, Mart Kekišev, Marko “Pulk” Heinoja, Hans Otto Ojaste, Siim “Tont” Kuusemäe, Tarvo Porroson, Karl Kevin “Väikepoiss” Luts, Villem Altmets, Kenneth Liber ja Ivo Tšetõrkin.
INTERAKTIIVNE
DOKUMENTAALFILM „THE EAST“
EKA vabade kunstide teaduskonnas viidi EASi innovatsiooniosaku toetuse abil ellu interaktiivse dokumentaalfilmi projekt "The East". Karm Film OÜ poolt tellitud eriprojekti teostasid Uusmeedia osakonna prof Raivo Kelomees, dr Chris Hales, Hans Gunter Lock, Taavi Suisalu, samuti mitmed eraisikud ja ettevõtted.
Film toob esile Eesti suurimad kontrastid: Ida-Virumaa tööstuspiirkonna kõige maalilisema looduse, sünged ja kaunid tehismaastikud ning seal elavate inimeste elulood.
Valikuvõimalustega, demokraatlik film pakub vaatajaile liikumist neljas teemas. Filmi esteetika on üles ehitatud jaosekraani põhimõttele, võimaldades valida ootenarratiivi ja aktiivse narratiivi vahel. Filmil on kolm versiooni: kinoversioon, DVD-versioon ja veebiversioon. Olulisemaks on siin kinoversioon, mille jaoks on loodud spetsiaalsed seadmed, millega publik teeb kinosaalis valikuid. Enamusvalik muutub aktiivseks narratiiviks.
Filmi tegelased ja geograafilised asukohad on reaalsed. Filmi karakterid on mahlaka keelega kohalikud töölised ning suurtootmise juhid, kes igapäevaselt peavad töötama keerukates tingimustes ning lahendama olukordi, mida heaoluühiskonnas ei osata uneski näha. Projekti raames näeme, kuidas ja mille kaudu Ida-Virumaa elanik end indentifitseerib ning millised on sellele piirkonnale omased karakterid.
Tellija kommentaar: Hille Karm: “Teema on meie jaoks huvitav eelkõige oma tehniliste lahenduste poolest, kuna sellises mahus interaktiivset filmi ei ole Eestis varem tehtud. Meile on olnud suureks abiks nii Allfilm kui Classic Studio, kelle toeta ei oleks seda filmi sellisel kujul sündinud. See ei ole klassikaline dokumentaalfilm vaid põnev eksperiment nii filmi tegijatele kui ka vaatajatele, sest publikul on võimalik ka ise loo tegevusse sekkuda.” Teostaja kommentaar: Raivo Kelomees: “Lähteülesandeks oli luua interaktiivse dokumentaalfilmi kinoversiooni prototüüp. Projekt on väljakutsuv ja unikaalne. Meie eesmärgiks on luua tarkvarakeskkond koos selle juurde kuuluva raudvaraga, mida on võimalik kasutada korduvalt erineva filmisisu esitamiseks.”
DECORETER OÜ AKSESSUAARIDE DISAINILAHENDUSED JA NENDE VÄLJAPANEKU MÖÖBEL
EESMÄRK: Leida Alpaka eksklusiivsetele nahast käekottidele disainilahendused, valmistada prototüübid. Prototüüpide järgi lahendati ka toodete väljapaneku mööbel.
TULEMUS: Kuus uut mudelit käekottidele ja mööbel nende esitlemiseks.
TEGIJAD: EKA nahakunsti osakonna tudengid Anneli Metsmaa, Merle Visak, Karin Kallas ja EKA sisearhitektuuri osakonna tudengid Liina Rohtlaan ja Kaiko Kerdmann.
TELLIJA KOMMENTAAR: Peeter Pappel: “Antud projekt oli meie jaoks esimene koostöökogemus EKA disaineritega. Tegelikult oli tegemist 2 täiesti erineva projektiga. Käekottide puhul oli eesmärk aru saada alpaka naha kasutamise võimalustest aksessuaaride materjalina. Valminud on prototüübid, kuid müügivalmis tooteni on veel pikk maa minna. Kuna tegemist on eksklusiivse ning kallite toodetega, tuleb põhjalikult veel detaile viimistleda. Müügistendi puhul on tulemus lõplikum, kuid ka siin on tarvis prototüüpi katsetada reaalsetes müügikeskkondades ning saada tagasisidet ka ostjatelt, et selgeks saada, kas tulemus oli õnnestunud”.
ATOS BALTIC OÜ E-SIGARETI ANIMATSIOONILAHENDUS
EESMÄRK: Luua brändile e-sigaret tutvustav animatsioon VapeOut kaardirakendusele. Eesmärgiks on leida ja välja töötada parim lahendus selgitamaks VapeOut kaardirakenduse olemust ja selle funktsioone.
TULEMUS:
TEGIJAD: Jaanus Sakkis ja Peeter Risto EKA spin-off ettevõttest brändinimega CRISBO.
TELLIJA KOMMENTAAR: Soovisime varakult kaasata sihtrühma VapeOut'i arendusse ning jutustada selleks VapeOut’i taga oleva idee läbi loo, mis resoneeruks e-sigareti kasutajatega. Kuna tegemist on alles arenduse algusjärgus oleva projektiga, ei anna loodud animatsioon edasi tervikut vaid pigem aimu VapeOut’i eesmärkidest ja tulevikusuundumustest läbi paari funktsiooni lahtiseletamise. (Ardo Nurk)
REA OÜ LASTEMÄNGUKESKUS
LET'S PLAY
EESMÄRK: Luua sisearhitektuuri projekt lastemängukeskusele Let's play
TULEMUS: Valmis arhitektuurne täislahendus, mis sisaldas alusplaani, tunnusgraafikat, materjalide värvigammat, 3D visualiseerimist ja mööbeli ja viimistluse lahendusi.
TEGIJAD: EKA koostööpartner Joon projekt OÜ, juhendajaks Priit Põldme, sisearhitektid: Elina Steinpilm ja Jelisaveta Sedler.
RADIS OÜ MÖÖBLILAHENDUSED
EESMÄRK: Projekti lähteülesanne oli luua mööbel noorele inimesele, kes alustab iseseisvat elu ja sisustab esimest kodu.
TULEMUS: Lõpplahendusena loodi tooteperekond, mis sobib hästi nii eneseteadlikule noorele, kui ka teistele, kes hindavad isikupära.
TEGIJAD: EKA Tootedisaini osakonna tudengid: Silvia-J. Annus, Markus Marks, Sirli Ehari, Helena Aljaste, Anti Laanemaa. Juhendaja EKA tootedisaini dotsent Sixten Heidmets.
TELLIJA KOMMENTAAR: Mauri Abner: "Radis on koostööga väga rahul - tutvustasime neid tooteid suure huviga Kölni mööblimessil jaanuaris, nüüd loodame et tänu saadud kontaktidele on vähemalt osad tooted varsti müügil nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Hollandis, USAs ning ehk ka mujalgi. Usun, et see on väga hea tunnustus meie noorte disainerite tööle ning saame koostööd teha edaspidigi."
SÜNDMUSED
KUNSTIETENDUS GAMAHEH VALEM
1. juunil toimus Tallinna Vanalinna Päevade programmi ametliku osana rahvusvaheline audiovisuaalne kunstietendus “Gamaheh valem”, mille ideeks oli lõimida omavahel erinevad kunstivaldkonnad (muusika, kunst, teater) kokku ühte 4 tunni pikkusesse etendusse.
Üles astusid kolme kunstiülikooli Muusika- ja Teatriakadeemia, Kunstiakadeemia, Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia tudengid ja vilistlased. Meeleolu hoidsid üleval hoida Postinstrumentum, Taavi Tulev, Jaan Tätte jr, Ellerhein, NUKU stuudio, Teater Vene Teatrikool, Vene Teater, OMA tsirkus, Müstika kõhutantsustuudio, Audiokinetica, Trans Germanium Express, Westholmi Gümnaasiumi lapsed ja Kuristu loomaaed.
Ettenduse kunstiliseks juhiks oli Sasha Pepeljajev ja kogu etteaste oli inspireeritud Ernst T. A. Hoffmanni jutustusest “Master Floh”.
Osalejate loomingust sai mõistatuslik kaasaegne audiovisuaalne ja kunstiline etendus, kus külastajaid ei olnud piiratud ruumiliselt ega ajaliselt. Külastaja ise kaardistas etenduse ruumides liikumise ja otsustas, millisel moel ta lavastust nautis.
Loovtudengite ettevõtlus- ja karjääriteed toetas kinkekaartidega kunstietenduse peasponsor ROCCA AL MARE ja üllatuskingitused pani välja SEIKLUSED.EE.
Täpsem informatsioon etenduse FACEBOOK lehel.
Kunstietenduse toimumist fiantseeris Kesk-Läänemere INTERREG IV A programm 2007 – 2013.
TASE 2013
PÕHINÄITUS ROTERMANNI
SOOLALAOS 31.05-9.06
TASE '13 from solveig jahnke on Vimeo.
Eesti Kunstiakadeemia seob kevadeti üheks tervikuks oma peamised avalikkusele suunatud üritused, ühendades magistrantide lõputööde väljapaneku, tudengite omaalgatuslikud kunsti- ja disainiprojektid, avalikud kaitsmised ja ERKI moeshow üheks kunstisündmuseks, mis kaasab Tallinna erinevaid punkte ja vältab läbi jaanipäevani. Info näituste jms kohta täieneb igapäevaselt veebilehel TASE.ARTUN.EE.
EKA SUVEAKADEEMIA 2013
Suveakadeemia on täienduskoolituste programm, kuhu on osalema oodatud kõik huvilised, kes sooviksid oma suveaega loominguliselt veeta. Vali endale sobiv kursus ja haara sõber ka kaasa! Meie juhendajad on parimad Eesti kunstnikud ja kunstiteadlased, kes oskavad õppeprotsessi muuta tõeliseks naudinguks ka neile, kes pole varem kunstiga kokku puutunud. SUVEAKADEEMIA.ARTUN.EE
NOORED DISAINERID LONDONI MOENÄDALAL, FRESHEST: "MINISTRY OF CREATIVE AFFAIRS"
Auri Jürna / Fotod: Hannah Laycock
Sel kevadel oli eesti disain ülemaailmseks kõneaineks kui Londoni moenädalal tunnustas International Fashion Showcase žürii noori eesti kunstnikke FreshEst väljapaneku "Ministry of Creative Affairs" eest Emerging Talent 2013 auhinnaga. Näituse kontseptsiooni autor oli Kunstiakademias kujunduskunsti eriala lõpetanud ning nüüd Londoni Saint Martinsi moekoolis magistrikraadi omandav Helen Sirp, kes kujundas nelja disaineri töödest (nahakunstnik Kadri Kruus, naisterõivaste looja Kristina Viirpalu, meesterõivaste looja Kristian Steinberg ja puidust prilliraamide autor Karl Annus) omanäoliselt karge muinasjutu, mis avaldas muljet suurlinna laiale publikule ja tõmbas kasulikku tähelepanu. Žürii esinaine, USA Vogue'i toimetaja Sarah Moweri sõnul võlus selle väljapaneku juures kõige enam viis kuidas kogu tervikus peegeldas Eesti isikupära ning kui palju aega ja vaeva oli selle nimel nähtud.
International Fashion Showcase on loodud British Councili ja British Fashion Councili poolt selleks, et aidata värskel disainil leida teed laiema publiku ette ning FreshEst on Disainikeskuse kaubamärk, mis tutvustab eesti disaini väljaspool kodumaad. Moenädalalt saadud auhind kannab endaga kaasas laialdast meedia tähelepanu, moemaailma tunnustust ja kontakte ning tihtipeale ka mitmeid erialaseid töövõimalusi. "Ministry of Creative Affairs" oli suurejooneline projekt, mille jaheda raami sees avanes müütiline, animistlik maailm.
Helen Sirp: "Ministeeriumi mõte tuli sellest, et oli vaja leida disainereid ühendavat ja samas Eestit esindavat momenti. Disanerite loomingut uurides tuli välja palju müstilisi aspekte, käsitöölembust, looduslähedust, iidsete mustrite, materjalide ja tehnikate kasutamist. Ja äkki tekkis mõte pöörata see teistpidi ja panna see omamoodi vihmavarju-narratiivi alla: tekitada ministeerium, mis on fassaadilt range, aga sisu on hoopis teine. Kummaline kui paljud inimesed arvavad siiani, et Eesti on mingi vana, Nõukogude-aegne riik, kus kõik on hästi kinnine ja vanakoolilik. Samas innovaatiliste mõtlejate ja loojatena oleme maailmas tipus. See oli üks ajend, et mängida kontrastiga: see mida inimesed teavad ja tajuvad versus see, mis tegelikult on. Minu meelest on Eesti üks lahedamaid, kreatiivse vibe'iga koht."
EKA nahakunstieriala lõpetanud Kadri Kruus: "Helen Sirp lõi ruumi, kus igaühe looming säilitas oma iseloomu, kuid mis koos jutustasid ühist lugu. Kogu projekt oli väga inspireeriv ja õpetlik ning showcase'i ajal sai väga oluliseks teiste disainerite toetus ja tugev emotsionaalne side, mis kohapeal tekkis. Võitu ei oodanud meist keegi, kuigi mõistsime, et olime kõrgendatud tähelepanu all. Nüüd tagantjärele võib öelda, et tunnustus on avanud nii mõnegi ukse."
EKA ja TTÜ ühismagistriõppes disaini ja tootearenduse lõpetanud prillimeister Karl Annus tunnistab, et auhinnad ei ole tema jaoks väga tähtsad, kuid kasu võib neist tulevikus kindlasti olla, samas annab tunnustus jõudu edasi tegutseda.
Lisaks Londoni avangardses Horse Hospidali galeriis avatud nelja disaineri loomingust koosnevale näitusele valmis Heleni ja tuntud moefotograafi Indrek Arula koostöös ka näituse "võti", lühifilm "After beyond".
